Access Denied
Made For This
Mayday
Thursday, October 30, 2014
Tuesday, October 28, 2014
Baby I Won't Celebrate My Open Secrets
OK Go on tuntud kui bänd, kes teeb lahedaid videosid. Ka nende uusim üllitis ei jää nende senisele tasemele alla. Kui algul tundub, et see one-take video ei ole midagi väga erilist, siis see, mis lõpus toimub, nõudis küll väga suurt harjutamist. Müts maha. Lugu ise on niivõrd kuivõrd, ei sega videot.
U2 on valmis saanud värske video. “The Miracle (Of Joey Ramone)” on üks imelikumaid pealkirju, mis ma näinud olen. Video on täielik vastand eelmisele, sest siin ei juhtu mitte midagi. Lugu ise on tüüpiline U2 – igav.
Professor Green ja Mr. Probz on teinud ühise loo “Little Secrets”. Refrään on täitsa okei.
Olly Murs on taas pildil, seekordseks looks “Never Been Better”. Lahterdan taustamuusika kategooriasse.
Calvin Harris ja Big Sean. Peale vaadates ei näe, kuidas see kooslus töötaks. Kuulates algust, siis on ju Calvini tema looga “CUBA”. Ongi Cuba vokaalversiooniga tegu. Nagu pea kõik EDM lood, millele hiljem vokaal peale pandud – originaal on palju parem. Eriti kui see vokaal on Big Sean, kes räppida ei oska.
One Directioni ABBA remix sai omale video. Selle kohta tuleb mul pähe 2 head ingliskeelset väljendit: trying too hard ja smacks of desperation. Lool endal pole väga viga.
Vaat, kes tagasi on – Gwen Stefani. “Baby Don’t Lie” on hoopis teistsuguse stiiliga kui ma eeldanuks. Ja see on hea. Teistsugust muusikat ongi vaja. I approve.
Pitbull – head refräänid, sisutühjad salmid. Ei midagi uut.
U2 on valmis saanud värske video. “The Miracle (Of Joey Ramone)” on üks imelikumaid pealkirju, mis ma näinud olen. Video on täielik vastand eelmisele, sest siin ei juhtu mitte midagi. Lugu ise on tüüpiline U2 – igav.
Professor Green ja Mr. Probz on teinud ühise loo “Little Secrets”. Refrään on täitsa okei.
Olly Murs on taas pildil, seekordseks looks “Never Been Better”. Lahterdan taustamuusika kategooriasse.
Calvin Harris ja Big Sean. Peale vaadates ei näe, kuidas see kooslus töötaks. Kuulates algust, siis on ju Calvini tema looga “CUBA”. Ongi Cuba vokaalversiooniga tegu. Nagu pea kõik EDM lood, millele hiljem vokaal peale pandud – originaal on palju parem. Eriti kui see vokaal on Big Sean, kes räppida ei oska.
One Directioni ABBA remix sai omale video. Selle kohta tuleb mul pähe 2 head ingliskeelset väljendit: trying too hard ja smacks of desperation. Lool endal pole väga viga.
Vaat, kes tagasi on – Gwen Stefani. “Baby Don’t Lie” on hoopis teistsuguse stiiliga kui ma eeldanuks. Ja see on hea. Teistsugust muusikat ongi vaja. I approve.
Pitbull – head refräänid, sisutühjad salmid. Ei midagi uut.
Sunday, October 26, 2014
Muusika läbi minu (2. osa)
Milleeniumivahetus üle elatud, hakkasid kahetuhandendad. Neil kahel aastal ma veel täiesti muusikas sees polnud. Pakuks, et see tuleb järgmise vahemikuga, aga ka neil aastail ilmus palju suuri hitte, mida sai nii MTV kui ka VIVA pealt vaadatud. Uskuge või mitte, aga MTV lasi kunagi muusikat ka. Seal eksisteeris isegi selline saade nagu Euro top 20, kus iga nädal lasti suurimaid hitte.
Mis iseloomustab uue tuhande algust?
Võrreldes eelmise sajandiga, kadusid pildilt mitmed poistebändid ning ilma hakkasid tegema sooloartistid. Kusjuures paljud neist sooloartistidest kasvasid välja just bändidest. Näiteks Robbie Williams, kes oli kord Take Thati liige, hakkas endale nime tegema just sel ajal. Tema suurimad hitid olid Rock DJ ja Kids, mis esitati koos Kylie Minoguega, kes samuti sooloartistina ilma tegi, eriti looga Can’t Get You Out Of My Head. Püsides paaride lainel, siis Jennifer Lopez, olles küll Marc Anthonyga ammused sõbrad, jõudis enne temaga abiellumist läbi käia mitme kuulsa mehe külje all, näiteks P. Diddy ja Ben Affleck. Seda võimaldas ilmselt tema edukas muusikukarjäär, mille headeks näideteks on eelmise dekaadi algul ilmunud lood Love Don’t Cost A Thing ja Ain’t It Funny. Marc aga sai ka sel ajal ühe suure hiti valmis, mis on minu teadvuses keerelnud väga pikka aega – You Sang To Me. Tal on olnud veel rohkem-vähem kuulsamaid hitte, kuid see jääb minu jaoks alatiseks tema parimaks.
3 uut naisartisti ilmusid neil aastatel avalikkuse ette. Nelly Furtado on üks neist, kes mulle algusest saati meeldinud on ning ilmselt ka jääb. I’m Like A Bird oli tema suur läbimurdesingel, mis võlus inimesi oma lihtsusega. Teine neiu oli vähe äkilisem loomuga – P!nk. Tema Get The Party Started oli üks suuremaid hitte neil aastail. Kolmas on Shakira, kelle megahitt Whenever Wherever oli üks esimesi lugusid, millest ma tean, et hakati hoogsalt paroodiaid tegema.
Uus sajand aga vanad tavad. Mitte kõik ei muutunud uue tuhande saabumisega. Ikka veel ilmus one-hit-wonder naljamehi nagu näiteks Baha Men ja kurikuulus Who Let The Dogs Out. See lugu oli ikka igal pool. Veel üks kuulus tantsumeloodia oli Safri Duo Played-A-Live. Täieliku naljaloo rubriiki läheb aga Afromani Because I Got High. Ma ei ole kindel kui väga ma sel ajal seda lugu mõistsin, aga naljakas oli teda kuulata siiski. Ka No Doubt jätkas oma tegevust ning nende ilmselt kuulsaim lugu üldse oli 2001. aastal ilmunud Hey Baby.
Vaadates palju Euroopa muusikakanaleid, jäid mulle meelde ka sellised lood, mida kõik lugejad ehk ei teagi. Esimese näitena prantsuse lauljatar Alizee lugu Moi Lolita. Teiseks Rootsi lauljatari Titiyo lugu Come Along, mida arvaks, et teavad rohkemad, aga võib-olla on see ainult minu mälestustes olnud pikki aastaid (nüüd hiljem vaadates on väline sarnasus Loreeniga päris suur).
Poiste- ja tüdrukutebändid polnud aga siiki täiesti kadunud. Westlife lugu Uptown Girl meenub mulle sellest ajast ning Destinys Childi Survivor oli üks dekaadi alguse lahedamaid lugusid oma hoogsuse ja aktiivse meloodia tõttu. Uue bändina ilmus (küll vaid paariks aastaks) Atomic Kitten, kelle esimene suurem hitt oli Whole Again.
Popmuusika ei olnud aga kõik, mis sel ajal “popp” oli. Aastail 2000-2001 ilmus mitu väga ikoonilist lugu nii rokk- kui ka räppmuusika vallas. Rokilippu hoidis kõrgel Bon Jovi oma hitiga It’s My Life, mida mulle meeldib praegugi aeg-ajalt YouTubest kuulata, kui nostalgiahood tulevad. Kas just vastand, aga Limp Bizkit ei ole kunagi rokifännide poolt eriti hinnatud olnud. Nende ainus suur hitt Rollin on aga iga inimese kõrvu puudutanud ning paljud on selle taktis end liigutanud. Veel üks bänd, keda inimesed tunduvad räigelt vihkavat on Nickelback, aga ma võin julgelt väita, et mulle nad meeldivad. Eriti nende varasem kraam. How You Remind Me oli nende esimene lugu, mis mulle meelde jäi. Selline rokk-räpp segu, kui seda üritada mingisse žanrisse panna, oli Gorillaz ning nende läbimurdesingel Clint Eastwood. Mulle ei ole kunagi see bänd eriti meeldinud, kuid see lugu oli suur ning video jäi mulle meelde.
Järgmised lood ilmusid aastal 2001, kuid ma kahtlen, et ma neid juba siis kuulasin. Küll aga on nad mulle lähedased ning väga meeltmööda. System Of A Down on mulle alati meeldinud, kuigi ma vist avastasin nad enda jaoks alles kusagil 2004-2005 paiku. Chop Suey on aga üks nende ikoonilisemaid lugusid, mida on alati hea kuulata. Järgmised 2 bändi on taas one-hit-wonderid. Alien Ant Farm sai kuulsaks Michael Jacksoni loo Smooth Criminal kaveriga ning Wheatus’e ainuke hitt on filmi “Loser” soundtrack Teenage Dirtbag.
Aasta 2000 oli ilmselt esimene, mille Eurovisiooni ma täielikult mäletan. Meid esindas siis Ines looga Once In A Lifetime, mis minu jaoks on teisena kõige parem eurolugu, mis meil kunagi olnud. Järgneval aastal juhtunut teavad kõik. Tanel Padar ja Dave Benton tõid meile koju võidu looga Everybody, mis ei ole halb lugu, aga minu jaoks ehk kolmanda koha vääriline. Lisaks oli 2001 aasta võit seda üllatavam, arvestades kui hea lugu oli Kreekal. I Would Die For You on loona parem, kuid live esitus oli närviline ning igav. See oli ilmselt meie võidu võti.
Aastal 2000 ilmus üks väga võimas album – Marshall Mathers LP. Eminem on minu silmis parim räppar ning sellelt albumilt on tulnud mitu suurt hitti. Real Slim Shady näitas tema humoorikamat külge, kuid enamus lugudest olid tõsisemad nagu näiteks Stan ning The Way I Am. Ma ei ole 100% kindel, aga ma arvan, et Eminemi ma hakkasin kuulama kusagil 2001-2002 vahemikus. Sellest aga rohkem järgmises postituses.
2001 aasta tähtsaim album minu jaoks oli Linkin Parki Hybrid Theory. Seda küll tagantjärgi. Ma avastasin Linkin Parki alles 2003. aastal, kuid sellelt plaadilt tulid mitmed minu tulevased lemmikud. Crawling ja In The End olid mõlemad mõnusad meloodilised rokklood, kuid võib-olla üllatuslikult on minu läbi aegade lemmik Linkin Parki lugu hoopis võrdlemisi vähem tuntud Papercut. Miks? Selgust sellele annab ilmselt minu järgmine postitus, kus ma räägin oma esimestest suurematest lemmikutest ning need ei tulnud teps mitte rokkmuusika vallast.
Mis iseloomustab uue tuhande algust?
Võrreldes eelmise sajandiga, kadusid pildilt mitmed poistebändid ning ilma hakkasid tegema sooloartistid. Kusjuures paljud neist sooloartistidest kasvasid välja just bändidest. Näiteks Robbie Williams, kes oli kord Take Thati liige, hakkas endale nime tegema just sel ajal. Tema suurimad hitid olid Rock DJ ja Kids, mis esitati koos Kylie Minoguega, kes samuti sooloartistina ilma tegi, eriti looga Can’t Get You Out Of My Head. Püsides paaride lainel, siis Jennifer Lopez, olles küll Marc Anthonyga ammused sõbrad, jõudis enne temaga abiellumist läbi käia mitme kuulsa mehe külje all, näiteks P. Diddy ja Ben Affleck. Seda võimaldas ilmselt tema edukas muusikukarjäär, mille headeks näideteks on eelmise dekaadi algul ilmunud lood Love Don’t Cost A Thing ja Ain’t It Funny. Marc aga sai ka sel ajal ühe suure hiti valmis, mis on minu teadvuses keerelnud väga pikka aega – You Sang To Me. Tal on olnud veel rohkem-vähem kuulsamaid hitte, kuid see jääb minu jaoks alatiseks tema parimaks.
3 uut naisartisti ilmusid neil aastatel avalikkuse ette. Nelly Furtado on üks neist, kes mulle algusest saati meeldinud on ning ilmselt ka jääb. I’m Like A Bird oli tema suur läbimurdesingel, mis võlus inimesi oma lihtsusega. Teine neiu oli vähe äkilisem loomuga – P!nk. Tema Get The Party Started oli üks suuremaid hitte neil aastail. Kolmas on Shakira, kelle megahitt Whenever Wherever oli üks esimesi lugusid, millest ma tean, et hakati hoogsalt paroodiaid tegema.
Uus sajand aga vanad tavad. Mitte kõik ei muutunud uue tuhande saabumisega. Ikka veel ilmus one-hit-wonder naljamehi nagu näiteks Baha Men ja kurikuulus Who Let The Dogs Out. See lugu oli ikka igal pool. Veel üks kuulus tantsumeloodia oli Safri Duo Played-A-Live. Täieliku naljaloo rubriiki läheb aga Afromani Because I Got High. Ma ei ole kindel kui väga ma sel ajal seda lugu mõistsin, aga naljakas oli teda kuulata siiski. Ka No Doubt jätkas oma tegevust ning nende ilmselt kuulsaim lugu üldse oli 2001. aastal ilmunud Hey Baby.
Vaadates palju Euroopa muusikakanaleid, jäid mulle meelde ka sellised lood, mida kõik lugejad ehk ei teagi. Esimese näitena prantsuse lauljatar Alizee lugu Moi Lolita. Teiseks Rootsi lauljatari Titiyo lugu Come Along, mida arvaks, et teavad rohkemad, aga võib-olla on see ainult minu mälestustes olnud pikki aastaid (nüüd hiljem vaadates on väline sarnasus Loreeniga päris suur).
Poiste- ja tüdrukutebändid polnud aga siiki täiesti kadunud. Westlife lugu Uptown Girl meenub mulle sellest ajast ning Destinys Childi Survivor oli üks dekaadi alguse lahedamaid lugusid oma hoogsuse ja aktiivse meloodia tõttu. Uue bändina ilmus (küll vaid paariks aastaks) Atomic Kitten, kelle esimene suurem hitt oli Whole Again.
Popmuusika ei olnud aga kõik, mis sel ajal “popp” oli. Aastail 2000-2001 ilmus mitu väga ikoonilist lugu nii rokk- kui ka räppmuusika vallas. Rokilippu hoidis kõrgel Bon Jovi oma hitiga It’s My Life, mida mulle meeldib praegugi aeg-ajalt YouTubest kuulata, kui nostalgiahood tulevad. Kas just vastand, aga Limp Bizkit ei ole kunagi rokifännide poolt eriti hinnatud olnud. Nende ainus suur hitt Rollin on aga iga inimese kõrvu puudutanud ning paljud on selle taktis end liigutanud. Veel üks bänd, keda inimesed tunduvad räigelt vihkavat on Nickelback, aga ma võin julgelt väita, et mulle nad meeldivad. Eriti nende varasem kraam. How You Remind Me oli nende esimene lugu, mis mulle meelde jäi. Selline rokk-räpp segu, kui seda üritada mingisse žanrisse panna, oli Gorillaz ning nende läbimurdesingel Clint Eastwood. Mulle ei ole kunagi see bänd eriti meeldinud, kuid see lugu oli suur ning video jäi mulle meelde.
Järgmised lood ilmusid aastal 2001, kuid ma kahtlen, et ma neid juba siis kuulasin. Küll aga on nad mulle lähedased ning väga meeltmööda. System Of A Down on mulle alati meeldinud, kuigi ma vist avastasin nad enda jaoks alles kusagil 2004-2005 paiku. Chop Suey on aga üks nende ikoonilisemaid lugusid, mida on alati hea kuulata. Järgmised 2 bändi on taas one-hit-wonderid. Alien Ant Farm sai kuulsaks Michael Jacksoni loo Smooth Criminal kaveriga ning Wheatus’e ainuke hitt on filmi “Loser” soundtrack Teenage Dirtbag.
Aasta 2000 oli ilmselt esimene, mille Eurovisiooni ma täielikult mäletan. Meid esindas siis Ines looga Once In A Lifetime, mis minu jaoks on teisena kõige parem eurolugu, mis meil kunagi olnud. Järgneval aastal juhtunut teavad kõik. Tanel Padar ja Dave Benton tõid meile koju võidu looga Everybody, mis ei ole halb lugu, aga minu jaoks ehk kolmanda koha vääriline. Lisaks oli 2001 aasta võit seda üllatavam, arvestades kui hea lugu oli Kreekal. I Would Die For You on loona parem, kuid live esitus oli närviline ning igav. See oli ilmselt meie võidu võti.
Aastal 2000 ilmus üks väga võimas album – Marshall Mathers LP. Eminem on minu silmis parim räppar ning sellelt albumilt on tulnud mitu suurt hitti. Real Slim Shady näitas tema humoorikamat külge, kuid enamus lugudest olid tõsisemad nagu näiteks Stan ning The Way I Am. Ma ei ole 100% kindel, aga ma arvan, et Eminemi ma hakkasin kuulama kusagil 2001-2002 vahemikus. Sellest aga rohkem järgmises postituses.
2001 aasta tähtsaim album minu jaoks oli Linkin Parki Hybrid Theory. Seda küll tagantjärgi. Ma avastasin Linkin Parki alles 2003. aastal, kuid sellelt plaadilt tulid mitmed minu tulevased lemmikud. Crawling ja In The End olid mõlemad mõnusad meloodilised rokklood, kuid võib-olla üllatuslikult on minu läbi aegade lemmik Linkin Parki lugu hoopis võrdlemisi vähem tuntud Papercut. Miks? Selgust sellele annab ilmselt minu järgmine postitus, kus ma räägin oma esimestest suurematest lemmikutest ning need ei tulnud teps mitte rokkmuusika vallast.
Thursday, October 23, 2014
Wednesday, October 22, 2014
Let's talk about songs 3
Vaatasin, et pole ammu seda segmenti teinud. Samas, sellel on ka põhjus. Hetkel ei ole raadios väga lugusid, mis mulle üldse ei meeldi. Meeldivamaid lugusid on, aga puhtalt selle kohta ei taha ka postitust teha. Seega ma teen midagi uut. Ma võtan ette Billboardi Hot 100 kümme kuumimat lugu ning kirjutan, mis ma neist arvan. Paljud lood on siit ka läbi käinud, kuid tihtipeale ma ei ütle, mis ma neist arvan või siis ütlen selle vaid 1 kuulamise pealt. Igatahes siin on minu isiklik arvamus kümnest vähemasti Ameerikas populaarsest loost.
1. Meghan Trainor – All About That Bass
Sellest loost ma tegin terve postituse. Pigem muutub see ajaga vaid tüütavamaks. Video hakkab küll päris tüütavaks muutama.
2. Taylor Swift – Shake It Off
Selle looga ma olen täitsa kahevahel. Ühest küljest on ta lüürika paras pask ning see imelik poolräpp teise refrääni järel väga lame, kuid refrään ise on väga hea meloodiaga. Seega… pigem on see lugu “hea” kui halb.
3. Iggy Azalea ja Rita Ora – Black Widow
Mulle meeldib Iggy ning mulle meeldib Rita. Veel rohkem meeldib mulle, kui nad koos ühes loos on. Mulle väga meeldib see lugu, eriti biit. Heade kõlaritega on seda väga mõnus kuulata. Video on juustune, kuid kuum ning kõik teavad, et sulatatud juust maitseb hästi.
4. Tove Lo – Habits (Stay High)
Mulle meeldib selle remix rohkem, originaal on okay at best. Video teostus on hea ja huvitav, kuid see peategelane mulle väga ei istu.
5. Jessie J, Ariana Grande, Nicki Minaj – Bang Bang
Ma võin vist väita, et see on hetkel raadiost tulevatest lugudest mu lemmik. Mulle meeldib selle loo energilisus ja kaasakiskuv meloodia. Mulle meeldib selle video. Mulle meeldib isegi Nicki Minaj siin.
6. Jeremiah ja YG – Don’t Tell Em
Esimest korda kuulen sellist lugu. Wow, “Rhythm Is a Dancer” sample on refrääniks võetud. See töötab päris hästi siin, sest noh, tegu on hea meloodiaga. Väljaspool seda on lugu täielik saast.
7. Maroon 5 – Animals
Täitsa kuulatav lugu. Ei ühtki halba sõna.
8. Nicki Minaj - Anaconda
See lugu on ka veel aktuaalne? Õnneks Eestis ma seda eriti ei kuule. Sest noh, umbes 2,5 kuu pärast ilmuvas 2014 halvimate lugude topis on sel kindel top3 garanteeritud.
9. Sam Smith – Stay With Me
Kõik Sam Smithi lood on ühesugused vinguvad ballaadid. Saan aru, et tal on palju fänne, aga see pole üldse minu maitse.
10. Bobby Shmurda – Hot Boy
Tegelikult on see loo nimi “Hot Nigga”. Samuti kuulen esimest korda. Juba pealkirja nähes on mul eelarvamus sellest loost. See lugu on nii halb, et kui ma selle kohta ausa paralleeli tooks, kaotaks ma viimsegi väärikuse, mis mul siin on.
1. Meghan Trainor – All About That Bass
Sellest loost ma tegin terve postituse. Pigem muutub see ajaga vaid tüütavamaks. Video hakkab küll päris tüütavaks muutama.
2. Taylor Swift – Shake It Off
Selle looga ma olen täitsa kahevahel. Ühest küljest on ta lüürika paras pask ning see imelik poolräpp teise refrääni järel väga lame, kuid refrään ise on väga hea meloodiaga. Seega… pigem on see lugu “hea” kui halb.
3. Iggy Azalea ja Rita Ora – Black Widow
Mulle meeldib Iggy ning mulle meeldib Rita. Veel rohkem meeldib mulle, kui nad koos ühes loos on. Mulle väga meeldib see lugu, eriti biit. Heade kõlaritega on seda väga mõnus kuulata. Video on juustune, kuid kuum ning kõik teavad, et sulatatud juust maitseb hästi.
4. Tove Lo – Habits (Stay High)
Mulle meeldib selle remix rohkem, originaal on okay at best. Video teostus on hea ja huvitav, kuid see peategelane mulle väga ei istu.
5. Jessie J, Ariana Grande, Nicki Minaj – Bang Bang
Ma võin vist väita, et see on hetkel raadiost tulevatest lugudest mu lemmik. Mulle meeldib selle loo energilisus ja kaasakiskuv meloodia. Mulle meeldib selle video. Mulle meeldib isegi Nicki Minaj siin.
6. Jeremiah ja YG – Don’t Tell Em
Esimest korda kuulen sellist lugu. Wow, “Rhythm Is a Dancer” sample on refrääniks võetud. See töötab päris hästi siin, sest noh, tegu on hea meloodiaga. Väljaspool seda on lugu täielik saast.
7. Maroon 5 – Animals
Täitsa kuulatav lugu. Ei ühtki halba sõna.
8. Nicki Minaj - Anaconda
See lugu on ka veel aktuaalne? Õnneks Eestis ma seda eriti ei kuule. Sest noh, umbes 2,5 kuu pärast ilmuvas 2014 halvimate lugude topis on sel kindel top3 garanteeritud.
9. Sam Smith – Stay With Me
Kõik Sam Smithi lood on ühesugused vinguvad ballaadid. Saan aru, et tal on palju fänne, aga see pole üldse minu maitse.
10. Bobby Shmurda – Hot Boy
Tegelikult on see loo nimi “Hot Nigga”. Samuti kuulen esimest korda. Juba pealkirja nähes on mul eelarvamus sellest loost. See lugu on nii halb, et kui ma selle kohta ausa paralleeli tooks, kaotaks ma viimsegi väärikuse, mis mul siin on.
Tuesday, October 21, 2014
You Love Outside
Veel ühe geneerilise poistebändi Union J uus singel “You Got It All” räägib ideaalsest tüdrukust. Väidetavalt on ta nii hea, et kõik neli liiget tahavad teda omale. Kõlab natuke nagu eurolugu.
Jätkades geneerilisuse lainel, siis The Scripti uus lugu “No Good In Goodbye” kõlab täpselt nii nagu sa arvad, et ta kõlab.
Ariana Grande on selle aastaga suure tõusu muusikamaastikul teinud, kuid ükski lugu ei õhka rohkem Disneyt kui tema värskeim “Love Me Harder”.
Calvin Harris ja Ellie Goulding moodustavad hea paari nii inimeste kui muusikutena. “Outside” on teine ühine lugu neilt kahelt. Kuigi ta pole nii hea kui esimene hitt, on ta täitsa kuulatav ning raadiosõbralik.
Vahelduseks ka uut kodumaist muusikat. Getter Jaani ja endine Põhja-Tallinna liige Risto Vürst on teinud Sven Lõhmuse abiga ühise loo “Isa Jälgedes”.
Edit:
Unus täitsa ära, et meie põhjanaaber Isac Elliot on ju ka uue singli valmis saanud. "Tired Of Missing You" on paar kraadi kangem tantsulugu kui seda oli tema eelmine "Baby I".
Jätkades geneerilisuse lainel, siis The Scripti uus lugu “No Good In Goodbye” kõlab täpselt nii nagu sa arvad, et ta kõlab.
Ariana Grande on selle aastaga suure tõusu muusikamaastikul teinud, kuid ükski lugu ei õhka rohkem Disneyt kui tema värskeim “Love Me Harder”.
Calvin Harris ja Ellie Goulding moodustavad hea paari nii inimeste kui muusikutena. “Outside” on teine ühine lugu neilt kahelt. Kuigi ta pole nii hea kui esimene hitt, on ta täitsa kuulatav ning raadiosõbralik.
Vahelduseks ka uut kodumaist muusikat. Getter Jaani ja endine Põhja-Tallinna liige Risto Vürst on teinud Sven Lõhmuse abiga ühise loo “Isa Jälgedes”.
Edit:
Unus täitsa ära, et meie põhjanaaber Isac Elliot on ju ka uue singli valmis saanud. "Tired Of Missing You" on paar kraadi kangem tantsulugu kui seda oli tema eelmine "Baby I".
Thursday, October 16, 2014
EDM vol61
Where’s my money, b?
Nightmare
Kerge dekaadi hiljaks jäänud remix kuulsale biidile. Pluss üks väga omapärane video.
Nightmare
Kerge dekaadi hiljaks jäänud remix kuulsale biidile. Pluss üks väga omapärane video.
Tuesday, October 14, 2014
Wait These Burnin Days
Jessie J uus lugu “Burnin Up” tekitab vastakaid tundeid. Kohati on see väga mõnusa meloodiaga poplugu, kuid refrään on nii tühi ja igav, et kaotab igasuguse tahtmise seda kuulata. Lisaks 2 Chainzi kasutamine ükskõik mis loos on viga.
Bänd, mis sai kuulsaks Rob Thomase meloodiate peal, on väljastanud oma teise singli. “Wait On Me” on hea vanakooli meloodiaga lugu ning meenutab miskipärast natuke Maroon 5 vanemaid lugusid.
“I Don’t Care” on viimasel ajal populaarseks laulunimeks saanud. Järjekordne pohhuist on Cheryl, keda miski ei huvita. Lihtne lugu.
Jätkates vanamoeliste meloodiatega, siis Olly Murs ning Travie McCoy on teinud sellise brunomarsliku loo. Playlisti ei paneks, aga raadiokanalit muutma ka ei aja.
Minu lemmik tänastest lugudest on tundmatu neiu Ryn Weaveri “OctaHate”. Tema lugu on omapärane ning hakkab tänu sellele paremini silma. Mine tea, ehk jõuab see ka meie raadiotesse.
Tuleb välja, et Take That tegutseb ka veel. “These Days” on põhimõtteliselt segu kõikidest eelnevatest lugudest.
Bänd, mis sai kuulsaks Rob Thomase meloodiate peal, on väljastanud oma teise singli. “Wait On Me” on hea vanakooli meloodiaga lugu ning meenutab miskipärast natuke Maroon 5 vanemaid lugusid.
“I Don’t Care” on viimasel ajal populaarseks laulunimeks saanud. Järjekordne pohhuist on Cheryl, keda miski ei huvita. Lihtne lugu.
Jätkates vanamoeliste meloodiatega, siis Olly Murs ning Travie McCoy on teinud sellise brunomarsliku loo. Playlisti ei paneks, aga raadiokanalit muutma ka ei aja.
Minu lemmik tänastest lugudest on tundmatu neiu Ryn Weaveri “OctaHate”. Tema lugu on omapärane ning hakkab tänu sellele paremini silma. Mine tea, ehk jõuab see ka meie raadiotesse.
Tuleb välja, et Take That tegutseb ka veel. “These Days” on põhimõtteliselt segu kõikidest eelnevatest lugudest.
Friday, October 10, 2014
Wednesday, October 8, 2014
The Flawless Wind
Pharell Williams ja Daft Punk jätkavad oma viljakat koostööd uues loos “Gust of Wind”. Video on sügisene ja värviline, kuid lugu on võrldemisi tavaline.
Beyonce ja Nicki Minaj said kontsertil kokku, et mingit feministlikku teemat aretada, kuid ainult üks neist kahest nimest saaks seda teha. Beyonce esitus on võimas, kuid Nicki on jätkuvalt jama.
Avicii uus lugu on tehtud koostöös Robbie Williamsiga. “The Days” on tüüpilise Tim Berglingu meloodiaga laul, mis on väga raadiosõbralik ning läheb suurele massile hästi peale.
Beyonce ja Nicki Minaj said kontsertil kokku, et mingit feministlikku teemat aretada, kuid ainult üks neist kahest nimest saaks seda teha. Beyonce esitus on võimas, kuid Nicki on jätkuvalt jama.
Avicii uus lugu on tehtud koostöös Robbie Williamsiga. “The Days” on tüüpilise Tim Berglingu meloodiaga laul, mis on väga raadiosõbralik ning läheb suurele massile hästi peale.
Monday, October 6, 2014
Muusika läbi minu (1. osa)
Ma üritan teha sellist pikemat seeriat, kus ma meenutan, milline oli muusika läbi minu elu kuni praeguse ajani ning selle käigus välja tuua muusikamaailma arengusuunad ning välja mõelda, kuhu me siit edasi lähme.
Ma ei tea täpselt kui vanalt ma hakkasin muusikat reaalselt kuulama (selles vaatevinklis, et see muusika oli värske ning jäi mulle ka meelde), sest paljud selle aja megahitid jõudsid meieni hiljem ning on püsinud hittidena siiamaani. Uurides natuke 90’date ajalugu, võiksin ma alustada selle dekaadi lõpuaastatest. Võtakski esimesena vaatuse alla ajavahemiku 1997-1999.
Neid aastaid iseloomustavad mitmed muusikastiilid. Esiteks olid sellel ajal moes eurotümakad, mis mulle lapsena vägagi hästi meelde jäid. Sealhulgas on selliseid klassikalisi meloodiaid nagu “Ecuador” , “Angels Crying” ning 3 lugu, mida iga minu aastakäigu inimene teadis siis ja praegu: “Blue” , “Freestyler” ja “Sandstorm”. Lisaks tümakale olid ka tol ajal populaarsed sellised “ajuvabad lood” kui nii võib öelda. Ma mõtlen selle all lugusid nagu “Barbie Girl” ja “Bad Touch”. Siia lähedale lähevad ka lood, mida kriitikud võivad nimetada väga halvaks, aga mis massidele ikkagi meeldivad nagu näiteks Chumbawamba (mida nime) lugu “Tubthumping” ja Hansoni “MMMBop”.
90ndate lõpp tõi muusikamaastikule ka latiinostaarid. Ricky Martin ilmus välja lugudega “Maria” ning “Livin La Vida Loca”. Jennifer Lopez tuli 99. aastal looga “If You Had My Love” ning Enrique kuulus “Bailamos” ilmus ka samal aastal. Soojamaa rütmid vallutasid maailma aga hoopis looga “Mambo nr 5”, mis oli 1999. aastal maailmas üks populaarsemaid lugusid.
Nendel aastatel ilmusid üldsuse ette mitmed tänapäevalgi veel aktuaalsed naislauljad nagu näiteks Britney Spears, kelle “Baby One More Time” vallutas tabeleid lausa mitu aastat pärast 97ndal Ameerikas ilmumist. Lisaks jõudis eelmise milleeniumi lõpus ka Christina Aguilera oma debüütsingli “Genie In A Bottle” avalikustada. Kui veel naiste peal peatuda, siis Gwen Stefani bänd No Doubt oli 97. aasta üks suuremaid nimesid oma looga “Don’t Speak”, mis mõjus ilmselt kui värske õhk kõige selle tümpsu sees. Väga kõrgelt lendas sel ajastul artist nimega Cher, kellest viimasel ajal midagi kuulda pole olnud. "Believe" oli sel ajal väga kuulus lugu.
Aga 90ndate lõpp ei olnud ainult naiste päralt. Mainimata on seni veel selline ajastu ime nagu Backstreet Boys, kelle “Everybody (Backstreet’s Back)” oli 98. aasta üks suuremaid hitte. Järgneval aastal kostitasid nad meid looga “I Want It That Way”.
Jätkates meestega, siis ka rokkmuusika oli tol ajal natuke kõrgemal kohal kui praegu. The Offspring oli üks kuumemaid nimesid oma lõbusate lugudega “Pretty Fly” ning “Why Don’t You Get A Job”. Raskemate žanrite eestkostja oli Metallica looga “Whiskey In A Jar”, mis on peoklassika tänapäevalgi.
Neil aastail ilmus ka paar ülikuulsat filmi, millel on vaat et sama kuulus tunnusmeloodia. Celine Dioni “My Heart Will Go On” ning Aerosmithi “I Don’t Wanna Miss A Thing” vallutasid inimeste südamed nii filmis kui raadios.
90ndate lõpp oli ka see aeg, mil ma hakkasin Eurovisiooni jälgima. Esimene võidulugu, mis mulle meelde jäi, oli Dana Internationali “Diva”.
Ma nüüd ei tea, kas ma neid järgnevaid lugusid kuulsin siis, aga sellest ajast on tulnud ka 2 minu jaoks päris kuulsat meloodiat, milleks on “Bittersweet Symphony” ning “Join Me In Death”.
Viimase välismaise loona toon veel ära sellise lihtsa nimega laulu nagu “Song 2”, mis oli FIFA98 ametlik lugu. Oh neid aegu.
Jättes nüüd kõik need lood korra kõrvale, siis olgem ausad, 90ndatel oli põhirõhk ikkagi kodumaisel loomingul. Enne algklasse ning esimesed kooliaastad möödusid siiski enamasti eesti muusika lainel. Veetes palju aega maal ning võttes osa jaanipäevadest ja muudest suvistest üritustest, kuulsin ma väga palju kodumaist klassikat nii varasemast ajast kui ka tolle aja poplugudest. Vanema klassika all ma pean silmas esitajaid nagu Mati Nuude, Vello Orumets, Anne Veski jms (üle)eelmise generatsiooni tähed. Kui aga rääkida enda ajastu muusikast, siis ma arvan, et minu elu esimene lemmiklugu oli Terminaator – Juulikuu Lumi. Üks teine selle ajastu megahitt, mis mulle igavesti meeldima jääb on Black Velveti 17. Nagu sellest videost ehk meenub oli tol ajal väga populaarne selline saade nagu 7 Vaprat. Ma mäletan, et ma jälgisin seda väga usinalt. Sealt saatest tuli nii mõnigi suur hitt nagu nt Kõnõtraat ja Lilleke Rohus. 90ndate lõpp oli Eestis väga viljaks aeg lugudele, mis tänapäeval lähevad kategooriasse “Nii halb, et see on hea”. Sinna alla kuuluvad lood sellistelt artistidelt nagu Caater, N-Euro ja Push Up. 90ndate lõpuga seostub ka Smilersi ja 2 Quick Starti esiletõus. Lisaks tulid pildile Koit Toome ansamblis Code One ning Rumal Noorkuu, kes ajapikku muutis oma nime lihtsalt Noorkuuks. Ja 90ndad oli ka seepärast huvitav aeg, et Mihkel Raud oli pikkade juustega kauboi, kes laulis. Nali naljaks, aga eelmise milleeniumi lõpp oli muusikas üks huvitav ja lahe aeg. Tehti lihtsaid lugusid, mis läksid rahvale peale ning on jäänud sellega ka nende mälestustesse.
Ma ei tea täpselt kui vanalt ma hakkasin muusikat reaalselt kuulama (selles vaatevinklis, et see muusika oli värske ning jäi mulle ka meelde), sest paljud selle aja megahitid jõudsid meieni hiljem ning on püsinud hittidena siiamaani. Uurides natuke 90’date ajalugu, võiksin ma alustada selle dekaadi lõpuaastatest. Võtakski esimesena vaatuse alla ajavahemiku 1997-1999.
Neid aastaid iseloomustavad mitmed muusikastiilid. Esiteks olid sellel ajal moes eurotümakad, mis mulle lapsena vägagi hästi meelde jäid. Sealhulgas on selliseid klassikalisi meloodiaid nagu “Ecuador” , “Angels Crying” ning 3 lugu, mida iga minu aastakäigu inimene teadis siis ja praegu: “Blue” , “Freestyler” ja “Sandstorm”. Lisaks tümakale olid ka tol ajal populaarsed sellised “ajuvabad lood” kui nii võib öelda. Ma mõtlen selle all lugusid nagu “Barbie Girl” ja “Bad Touch”. Siia lähedale lähevad ka lood, mida kriitikud võivad nimetada väga halvaks, aga mis massidele ikkagi meeldivad nagu näiteks Chumbawamba (mida nime) lugu “Tubthumping” ja Hansoni “MMMBop”.
90ndate lõpp tõi muusikamaastikule ka latiinostaarid. Ricky Martin ilmus välja lugudega “Maria” ning “Livin La Vida Loca”. Jennifer Lopez tuli 99. aastal looga “If You Had My Love” ning Enrique kuulus “Bailamos” ilmus ka samal aastal. Soojamaa rütmid vallutasid maailma aga hoopis looga “Mambo nr 5”, mis oli 1999. aastal maailmas üks populaarsemaid lugusid.
Nendel aastatel ilmusid üldsuse ette mitmed tänapäevalgi veel aktuaalsed naislauljad nagu näiteks Britney Spears, kelle “Baby One More Time” vallutas tabeleid lausa mitu aastat pärast 97ndal Ameerikas ilmumist. Lisaks jõudis eelmise milleeniumi lõpus ka Christina Aguilera oma debüütsingli “Genie In A Bottle” avalikustada. Kui veel naiste peal peatuda, siis Gwen Stefani bänd No Doubt oli 97. aasta üks suuremaid nimesid oma looga “Don’t Speak”, mis mõjus ilmselt kui värske õhk kõige selle tümpsu sees. Väga kõrgelt lendas sel ajastul artist nimega Cher, kellest viimasel ajal midagi kuulda pole olnud. "Believe" oli sel ajal väga kuulus lugu.
Aga 90ndate lõpp ei olnud ainult naiste päralt. Mainimata on seni veel selline ajastu ime nagu Backstreet Boys, kelle “Everybody (Backstreet’s Back)” oli 98. aasta üks suuremaid hitte. Järgneval aastal kostitasid nad meid looga “I Want It That Way”.
Jätkates meestega, siis ka rokkmuusika oli tol ajal natuke kõrgemal kohal kui praegu. The Offspring oli üks kuumemaid nimesid oma lõbusate lugudega “Pretty Fly” ning “Why Don’t You Get A Job”. Raskemate žanrite eestkostja oli Metallica looga “Whiskey In A Jar”, mis on peoklassika tänapäevalgi.
Neil aastail ilmus ka paar ülikuulsat filmi, millel on vaat et sama kuulus tunnusmeloodia. Celine Dioni “My Heart Will Go On” ning Aerosmithi “I Don’t Wanna Miss A Thing” vallutasid inimeste südamed nii filmis kui raadios.
90ndate lõpp oli ka see aeg, mil ma hakkasin Eurovisiooni jälgima. Esimene võidulugu, mis mulle meelde jäi, oli Dana Internationali “Diva”.
Ma nüüd ei tea, kas ma neid järgnevaid lugusid kuulsin siis, aga sellest ajast on tulnud ka 2 minu jaoks päris kuulsat meloodiat, milleks on “Bittersweet Symphony” ning “Join Me In Death”.
Viimase välismaise loona toon veel ära sellise lihtsa nimega laulu nagu “Song 2”, mis oli FIFA98 ametlik lugu. Oh neid aegu.
Jättes nüüd kõik need lood korra kõrvale, siis olgem ausad, 90ndatel oli põhirõhk ikkagi kodumaisel loomingul. Enne algklasse ning esimesed kooliaastad möödusid siiski enamasti eesti muusika lainel. Veetes palju aega maal ning võttes osa jaanipäevadest ja muudest suvistest üritustest, kuulsin ma väga palju kodumaist klassikat nii varasemast ajast kui ka tolle aja poplugudest. Vanema klassika all ma pean silmas esitajaid nagu Mati Nuude, Vello Orumets, Anne Veski jms (üle)eelmise generatsiooni tähed. Kui aga rääkida enda ajastu muusikast, siis ma arvan, et minu elu esimene lemmiklugu oli Terminaator – Juulikuu Lumi. Üks teine selle ajastu megahitt, mis mulle igavesti meeldima jääb on Black Velveti 17. Nagu sellest videost ehk meenub oli tol ajal väga populaarne selline saade nagu 7 Vaprat. Ma mäletan, et ma jälgisin seda väga usinalt. Sealt saatest tuli nii mõnigi suur hitt nagu nt Kõnõtraat ja Lilleke Rohus. 90ndate lõpp oli Eestis väga viljaks aeg lugudele, mis tänapäeval lähevad kategooriasse “Nii halb, et see on hea”. Sinna alla kuuluvad lood sellistelt artistidelt nagu Caater, N-Euro ja Push Up. 90ndate lõpuga seostub ka Smilersi ja 2 Quick Starti esiletõus. Lisaks tulid pildile Koit Toome ansamblis Code One ning Rumal Noorkuu, kes ajapikku muutis oma nime lihtsalt Noorkuuks. Ja 90ndad oli ka seepärast huvitav aeg, et Mihkel Raud oli pikkade juustega kauboi, kes laulis. Nali naljaks, aga eelmise milleeniumi lõpp oli muusikas üks huvitav ja lahe aeg. Tehti lihtsaid lugusid, mis läksid rahvale peale ning on jäänud sellega ka nende mälestustesse.
Thursday, October 2, 2014
Subscribe to:
Posts (Atom)