Cher Lloyd on tagasi. Kust see tuli? Igatahes “Acitvated” on tema värske üllitis ja.. see kõlab nagu 2 täiesti erinevat laulu ühes. Salmid on tänapäevase trap biidiga monotoonne jama, kuid refrään kõlab nagu eelmise dekaadi rnb lugu. Ma olen nii segaduses, pool lugu on hea, pool jama.
OneRepublic üritab ikka pildis püsida. Ja pean ütlema, et “Kids” on üks nende viimaste aastate parimaid lugusid. Video on ka lahedalt ühe võttega tehtud.
Chris Brown. “Grass Ain’t Greener”. Täitsa kuulatav.
Jah Ariana, me saame aru. Sa oled oled kuum. Liiga kuum isegi. Sa muudad tavalised lood paremaks kui nad on.
Wednesday, August 31, 2016
Wednesday, August 24, 2016
Cool Dreams Follow
Tove Lo uus “Cool Girl” on omapäraselt kuulatav lugu, kuid video tekitab küsimusi, millele ma ilmselt vastuseid ei taha.
Möödunud nädalate uue muusika puuduse võtab hästi kokku fakt, et isegi Metallica jõuab siia postitusse oma esimese singliga varsti ilmuvalt plaadilt. Kuigi ma hindan metalit väga, ei ole Metallica mulle kunagi liigselt sümpatiseerinud. Nii ka see lugu.
Teine igavene bänd, kes mulle pole peale läinud, on Coldplay. Siin on nende värske “A Head Full Of Dreams”, mis on …okei.
Küll on aga järjekordse hea looga hakkama saanud meie oma poiss Syn Cole. “Follow Me” on mõnusalt kaasahaarava biidiga autosõidulaul.
Möödunud nädalate uue muusika puuduse võtab hästi kokku fakt, et isegi Metallica jõuab siia postitusse oma esimese singliga varsti ilmuvalt plaadilt. Kuigi ma hindan metalit väga, ei ole Metallica mulle kunagi liigselt sümpatiseerinud. Nii ka see lugu.
Teine igavene bänd, kes mulle pole peale läinud, on Coldplay. Siin on nende värske “A Head Full Of Dreams”, mis on …okei.
Küll on aga järjekordse hea looga hakkama saanud meie oma poiss Syn Cole. “Follow Me” on mõnusalt kaasahaarava biidiga autosõidulaul.
Thursday, August 18, 2016
EDM vol98
Väga huvitav kooslus. Don Diablo ja Lush & Simon näeks veel koos, aga Steve Aoki? See lugu kõlas tänavusel Weekendil ka.
Vicetone never disappoints. Isegi kui nad oma stiili muudavad.
Ausalt õeldes ootasin ma Blasterjaxxilt enamat. Olen harjunud kõrgete standarditega nende puhul.
Tiesto samas tuletab enda head külge meelde.
Sellised dropid meenutavad mulle Weekendi.
Veidi suvist meloodiat siia vihmasesse sügise algusesse.
Vicetone never disappoints. Isegi kui nad oma stiili muudavad.
Ausalt õeldes ootasin ma Blasterjaxxilt enamat. Olen harjunud kõrgete standarditega nende puhul.
Tiesto samas tuletab enda head külge meelde.
Sellised dropid meenutavad mulle Weekendi.
Veidi suvist meloodiat siia vihmasesse sügise algusesse.
Wednesday, August 10, 2016
Weekend Festival Baltic 2016
Ma jõudsin lõpuks Weekendile. Eelmine aasta ei vedanud välja, see aasta tuli minna. Ja ma tean mida kõik kohe küsivad: kuidas oli? Sest meediast on läbi käinud palju negatiivset ning jah, seal oli mitmeid korralduslikke probleeme, kuid et vastata küsimusele, peab kõigepealt paika panema, miks ma sinna läksin?
Mina kui muusikaarmastaja läksin sinna esiteks, et artiste näha/kuulata ja teiseks, et nende saatel välja elada. See oli minu eesmärk. Ja see sai täidetud, täielikult. Minu arvates oli Weekend väga lahe üritus. Artistid olid maailmaklassist, muusika oli hea, showd olid head. Aga enne kui artistide juurde täpsemalt minna, kirjeldaks natuke kohalikku eluolu.
Esimene päev oli korralduslik fiasko. 1,5h hoiti rahvast sisse minemast, mis tähendas ulmeliste järjekordade teket. Esinejad lükkusid edasi, inimesed ei näinudki osasid. Ja siis veel see pealava jama. Esimesed 4 esinemist tühistati ja alles viimase 2 jaoks saadi pealava piisavalt heasse seisu. Ma ei oska öelda, kelle või mille poole siin näpuga näidata tuleb, aga keegi on ikkagi vastutav. Suuresti võib öelda, et korraldus oli sel aastal allapoole arvestust ja ma usun, et enamus inimesi sooviks, et järgmiseks aastaks leitaks uus korraldustiim. Lisaks eelpool mainitud läbikukkumistele ei oldud rahvamassideks valmis ja joogialades olid päeva teises pooles konstantselt sellised järjekorrad, et korduvalt sai lihtsalt käega löödud. Ja viimaseks veel WC teema. See oli muidugi naljakas, et VIP tualeti juures polnud mingit kontrolli ning seega tal puudus praktiline sisu. Ala ise oli suur ja kabiine oli palju, kuid minu ja meie seltskonna suurim küsimus oli, et miks kogu festivali peale vaid 1 ala on ning miks see pealavast maksimaalselt kaugel on. Kui sa olid omale pealava juures hea koha saanud, siis sul puudus variant vahepeal vetsu minna, sest edasi-tagasi minek läbi rahva oleks vähemalt 20 minutit võtnud ja hiljem, kui keegi juba laval, oleks olnud pea võimatu enda seltskonna juurde tagasi saada.
Aga mille üle veel nuriseti? Palju purjus noori? Eks neid oli, aga seal kus mina palju liikusin ehk lavade ees ei hakanud nad silma. Need, kes end sinna purju jooma tulid, ei tulnud samadel eesmärkidel, mis mina, seega ka meie teekonnad ei kohtunud rohkem kui ehk WC juures. Küll aga oli näha päris palju purjus alaealisi, mida oli veidi imelik vaadata. Kas Weekend on selline üritus, kuhu alla 16 peaks lubama, ei oska öelda. Pole ta selline narkopidu nagu kommentaarides räägitakse. Ma küll ei tea, mis telklates või afterpartyl toimub, aga kohapeal küll mingit kommide jaotamist silma ei jäänud. Ainus, mis oli konstantselt õhus, oli kanepihais. Aga seda võis ka ehk oodata.
Aga aitab sellest negativismist. Weekend on siiski muusikaüritus ja seda oli seal lademetes. Artiste igasugusele maitsele. Ma üritasin näha nii paljusid, kui ma füüsiliselt suutsin, sest sama-aegselt esines tihtipeale mitu head esinejat. Ma annan järgnevalt ülevaate neist settidest, mida ma nägin nii palju, et sellest mingit järeldust teha. Üritan neid reastada mingitmoodi ka punktide järgi.
Syn Cole 3/10
Arvasin, et kui Pärnu oma poiss pealaval esineb, siis ta paneb rahvaga mõllu. Ei, ta lihtsalt istus oma puldis ja e õelnud terve esinemise mitte ühtegi sõna… pettumust tekitav.
Avicii 4/10
Kõik meie seltskonnast nõustusid, et Avicii oli suurnimedest halvim. Tema set oli igav, sest ta enda lood ei ole sobilikud sellise peo õhtu naelaks. Ja mulle meeldib Avicii.. aga lihtsalt… igav oli. Ta ei suhelnud samuti kordagi, alles enne viimast lugu ütles viisakusest “Thank you”.
Järgnevat 2 seti ma nägin vaid 15 minutit, kuid need meeldisid mulle.
Redfoo ja Headhunterz
Redfoo lasi LMFAO aegseid suuremaid hitte ja nende saatel oli mõnus mõllata. Headhunterzilt tuli just sellist raiumist nagu eeldasin. Kahjuks tuli minna Garrixile, oleks tahtnud veel kuulda.
Tiesto 8/10
Tiesto lasi huvitavaid laule ning üllatas rohke räpi ja trapiga. Kõik oli lahe, eriti viimase loo ajal paduvihmas ilutulestiku ja valgusshow taustal hardstyle järgi hüpata. Kuid oli üks väike probleem. Umbes 2 magnituudine. Muusika oli nii räigelt vali ja bass nii julm, et sa tundsid kuidas su riided kehal värisesid, rääkimata enda sisemusest. Inimesed ümberringi hoidsid kõrvu kinni, see oli niivõrd vali, et ta oli sisuliselt müra. Sellest oli kahju, sest muusika oli muidu hea.
Otto Knows 8,5/10
Otto Knows tegi hea seti. Ma ei mäleta väga täpselt, sest temast mõlemal pool olnud esinejad särasid minu jaoks veidi rohkem, kuid ma mäletan, et ta oli hea.
Sam Feldt 9/10
See poiss oli esimesel päeval väiksemal laval, aga kuna pealava oli siis veel kinni, oli tal väga suur kuulajaskond ja ta nautis seda täiega.
Top 6: Steve Aoki, Axwell / Ingrosso, Showtek, Martin Garrix, Afrojack, Dimitri Vegas & Like Mike 9,5/10
Raske on siinmail kedagi välja tuua. Kõik olid omamoodi väga head. Steve Aoki suhtles neist kõigist kõige rohkem, hüppas, kargas, laulis, loopis kooke. Kõike mida sa ühelt showlt ootaks. Muusika pole suuremjagu minu maitse, aga show oli selle-eest pea parim.
Axwell ja Ingrosso lasid oma ja SHM klassikuid ning rahvas elas neile kõvasti kaasa.
Showtek oli lausa 3-kesi laval, võttes kaasa Sonny Wilsoni. Nemad oli samuti ülisuured suhtlejad ja kostitasid külalisi oma klassikalise big room tümakaga.
Martin Garrix oli just nii hea kui võis oodata. Tema esitusest oli ka näha, et ta nautis seda täiel rinnal.
Suurim üllataja oli minu jaoks ilmselt Afrojack. Tema enda muusika on kas liiga pehme või liiga kange. Esitus aga oli täpselt perfektne. Segu mitte liiga räigetest droppidest ja rahulikematest meloodiatest. Ka temal oli hype man kaasas Faisi näol, kes on tuntud nende ühisest loost “Hey”.
Weekendi lõpetajad DV&LM olid nende esinemiskohale ideaalsed. Nende laivid on väga hoogsad ja kaasakiskuvad. Nad panevad alati rahva liikuma nagu ka laupäeval Pärnus. Ja parim moment nende esituses oli sama mis Garrixil ilmselt, sest see on lihtsalt perfektne lugu, mida sellistel festivalidel lasta. Siin ta on, Weekendi lugu, vähemalt minu jaoks.
Järgmise aastani!
Mina kui muusikaarmastaja läksin sinna esiteks, et artiste näha/kuulata ja teiseks, et nende saatel välja elada. See oli minu eesmärk. Ja see sai täidetud, täielikult. Minu arvates oli Weekend väga lahe üritus. Artistid olid maailmaklassist, muusika oli hea, showd olid head. Aga enne kui artistide juurde täpsemalt minna, kirjeldaks natuke kohalikku eluolu.
Esimene päev oli korralduslik fiasko. 1,5h hoiti rahvast sisse minemast, mis tähendas ulmeliste järjekordade teket. Esinejad lükkusid edasi, inimesed ei näinudki osasid. Ja siis veel see pealava jama. Esimesed 4 esinemist tühistati ja alles viimase 2 jaoks saadi pealava piisavalt heasse seisu. Ma ei oska öelda, kelle või mille poole siin näpuga näidata tuleb, aga keegi on ikkagi vastutav. Suuresti võib öelda, et korraldus oli sel aastal allapoole arvestust ja ma usun, et enamus inimesi sooviks, et järgmiseks aastaks leitaks uus korraldustiim. Lisaks eelpool mainitud läbikukkumistele ei oldud rahvamassideks valmis ja joogialades olid päeva teises pooles konstantselt sellised järjekorrad, et korduvalt sai lihtsalt käega löödud. Ja viimaseks veel WC teema. See oli muidugi naljakas, et VIP tualeti juures polnud mingit kontrolli ning seega tal puudus praktiline sisu. Ala ise oli suur ja kabiine oli palju, kuid minu ja meie seltskonna suurim küsimus oli, et miks kogu festivali peale vaid 1 ala on ning miks see pealavast maksimaalselt kaugel on. Kui sa olid omale pealava juures hea koha saanud, siis sul puudus variant vahepeal vetsu minna, sest edasi-tagasi minek läbi rahva oleks vähemalt 20 minutit võtnud ja hiljem, kui keegi juba laval, oleks olnud pea võimatu enda seltskonna juurde tagasi saada.
Aga mille üle veel nuriseti? Palju purjus noori? Eks neid oli, aga seal kus mina palju liikusin ehk lavade ees ei hakanud nad silma. Need, kes end sinna purju jooma tulid, ei tulnud samadel eesmärkidel, mis mina, seega ka meie teekonnad ei kohtunud rohkem kui ehk WC juures. Küll aga oli näha päris palju purjus alaealisi, mida oli veidi imelik vaadata. Kas Weekend on selline üritus, kuhu alla 16 peaks lubama, ei oska öelda. Pole ta selline narkopidu nagu kommentaarides räägitakse. Ma küll ei tea, mis telklates või afterpartyl toimub, aga kohapeal küll mingit kommide jaotamist silma ei jäänud. Ainus, mis oli konstantselt õhus, oli kanepihais. Aga seda võis ka ehk oodata.
Aga aitab sellest negativismist. Weekend on siiski muusikaüritus ja seda oli seal lademetes. Artiste igasugusele maitsele. Ma üritasin näha nii paljusid, kui ma füüsiliselt suutsin, sest sama-aegselt esines tihtipeale mitu head esinejat. Ma annan järgnevalt ülevaate neist settidest, mida ma nägin nii palju, et sellest mingit järeldust teha. Üritan neid reastada mingitmoodi ka punktide järgi.
Syn Cole 3/10
Arvasin, et kui Pärnu oma poiss pealaval esineb, siis ta paneb rahvaga mõllu. Ei, ta lihtsalt istus oma puldis ja e õelnud terve esinemise mitte ühtegi sõna… pettumust tekitav.
Avicii 4/10
Kõik meie seltskonnast nõustusid, et Avicii oli suurnimedest halvim. Tema set oli igav, sest ta enda lood ei ole sobilikud sellise peo õhtu naelaks. Ja mulle meeldib Avicii.. aga lihtsalt… igav oli. Ta ei suhelnud samuti kordagi, alles enne viimast lugu ütles viisakusest “Thank you”.
Järgnevat 2 seti ma nägin vaid 15 minutit, kuid need meeldisid mulle.
Redfoo ja Headhunterz
Redfoo lasi LMFAO aegseid suuremaid hitte ja nende saatel oli mõnus mõllata. Headhunterzilt tuli just sellist raiumist nagu eeldasin. Kahjuks tuli minna Garrixile, oleks tahtnud veel kuulda.
Tiesto 8/10
Tiesto lasi huvitavaid laule ning üllatas rohke räpi ja trapiga. Kõik oli lahe, eriti viimase loo ajal paduvihmas ilutulestiku ja valgusshow taustal hardstyle järgi hüpata. Kuid oli üks väike probleem. Umbes 2 magnituudine. Muusika oli nii räigelt vali ja bass nii julm, et sa tundsid kuidas su riided kehal värisesid, rääkimata enda sisemusest. Inimesed ümberringi hoidsid kõrvu kinni, see oli niivõrd vali, et ta oli sisuliselt müra. Sellest oli kahju, sest muusika oli muidu hea.
Otto Knows 8,5/10
Otto Knows tegi hea seti. Ma ei mäleta väga täpselt, sest temast mõlemal pool olnud esinejad särasid minu jaoks veidi rohkem, kuid ma mäletan, et ta oli hea.
Sam Feldt 9/10
See poiss oli esimesel päeval väiksemal laval, aga kuna pealava oli siis veel kinni, oli tal väga suur kuulajaskond ja ta nautis seda täiega.
Top 6: Steve Aoki, Axwell / Ingrosso, Showtek, Martin Garrix, Afrojack, Dimitri Vegas & Like Mike 9,5/10
Raske on siinmail kedagi välja tuua. Kõik olid omamoodi väga head. Steve Aoki suhtles neist kõigist kõige rohkem, hüppas, kargas, laulis, loopis kooke. Kõike mida sa ühelt showlt ootaks. Muusika pole suuremjagu minu maitse, aga show oli selle-eest pea parim.
Axwell ja Ingrosso lasid oma ja SHM klassikuid ning rahvas elas neile kõvasti kaasa.
Showtek oli lausa 3-kesi laval, võttes kaasa Sonny Wilsoni. Nemad oli samuti ülisuured suhtlejad ja kostitasid külalisi oma klassikalise big room tümakaga.
Martin Garrix oli just nii hea kui võis oodata. Tema esitusest oli ka näha, et ta nautis seda täiel rinnal.
Suurim üllataja oli minu jaoks ilmselt Afrojack. Tema enda muusika on kas liiga pehme või liiga kange. Esitus aga oli täpselt perfektne. Segu mitte liiga räigetest droppidest ja rahulikematest meloodiatest. Ka temal oli hype man kaasas Faisi näol, kes on tuntud nende ühisest loost “Hey”.
Weekendi lõpetajad DV&LM olid nende esinemiskohale ideaalsed. Nende laivid on väga hoogsad ja kaasakiskuvad. Nad panevad alati rahva liikuma nagu ka laupäeval Pärnus. Ja parim moment nende esituses oli sama mis Garrixil ilmselt, sest see on lihtsalt perfektne lugu, mida sellistel festivalidel lasta. Siin ta on, Weekendi lugu, vähemalt minu jaoks.
Järgmise aastani!
Thursday, August 4, 2016
More Lamborghini Talk
Charlie Puthi ja Selena ühine “We Don’t Talk Anymore” sai lõpuks omale video. Originaal on ka täitsa okei, kuigi ma eelistan mõnda remixi rohkem.
Chainsmokers läheb iga looga aina rahulikumaks. Värske “Closer” on üllatavalt spetsiifilise lüürikaga, sest tavaliselt on poplood väga üldistavad. Siin lauldaks peaaegu nagu mingist spetsiifilisest paarist. Aga mõnus suvine biit siia viimasesse sooja kuusse.
Suicide Squad on film, mida ma väga vaadata tahaks, kuigi review’d on senimaani seinast seina olnud. Ühes on aga nõustutud, et soundtrack on hea. Siin on üks lugu sealt Skrillexi ja Rick Rossi esituses, nimeks “Purple Lamborghini”. Filmis võib see lugu hea olla, aga vabal ajal palju ei kuulaks, sest drop ei ole ootamist väärt.
Chainsmokers läheb iga looga aina rahulikumaks. Värske “Closer” on üllatavalt spetsiifilise lüürikaga, sest tavaliselt on poplood väga üldistavad. Siin lauldaks peaaegu nagu mingist spetsiifilisest paarist. Aga mõnus suvine biit siia viimasesse sooja kuusse.
Suicide Squad on film, mida ma väga vaadata tahaks, kuigi review’d on senimaani seinast seina olnud. Ühes on aga nõustutud, et soundtrack on hea. Siin on üks lugu sealt Skrillexi ja Rick Rossi esituses, nimeks “Purple Lamborghini”. Filmis võib see lugu hea olla, aga vabal ajal palju ei kuulaks, sest drop ei ole ootamist väärt.
Subscribe to:
Posts (Atom)