Muusika läbi minu (4. osa)

2004 jätkas muusikas samat lainet, mida 2003 alustas. Räpp ja rokkmuusika olid jätkuvalt kõrgetel kohtadel ning uue tuulena hakkas levima ka rnb.

2004 oli minu jaoks rokkmuusikas veel rahulik aeg. Jätkuvalt domineeris Linkin Park, kellelt ilmusid lood Breaking The Habit ja From The Inside. Liskas ilmus muusikamaastikule bänd nimega Green Day, kes tegelikult oli juba aastaid varem eksisteerinud, kuid alles nüüd suurema kuulsuse võitis. Boulevard of Broken Dreams oli nende teine singel albumilt American Idiot ning see on siiani minu lemmiklugu nende poolt.

Räpimaailmas oli jätkuvalt kõrgel kohal Eminem, kellelt ilmust album nimega Encore, mida pea kõik nimetavad tema halvimaks albumiks. Põhjuseks tema muutus tõsisest räpparist “naljameheks”. Just Lose It oli albumi avasingel ja ma pean tunnistama, et sel hetkel oli see lugu “täiega naljakas”. Nüüd, 10 aastat hiljem, ei arva ma, et see täiesti kohutav oleks. Seal albumil oli omajagu lugusid, mida ma enam ei kuulaks, kuid Just Lose It on jätkuvalt lõbus lugu, mida kuulata. Aga Eminem ei peatunud vaid seal. Ta otsustas taaselustada oma bändi nimega D12 ning nende esimene singel kandis irooniliselt nime My Band, mis räägibki sellest, kuidas Eminem on selle “bändi” liider. Hiphopi poolel tegi ilma veel üks grupp – Outkast, kelle lugu Roses mulle täitsa meeldis.

Uue žanrina suurele pildile tulnud rnb oli juhitud suuresti Usheri poolt. 2004 oli tema läbimurdeaasta lugudega Yeah, Burn ja Confessions II, milledest esimene oli tolle aasta vaieldamatult suurim hitt. Naiste hulgas hoidis pehme muusika au kõrgel Ciara lugudega Goodies, 1,2 Step ja Oh.

Raadiopopi maailmas tegid ilma mitmed varem tuttavad nimed nagu näiteks The Black Eyed Peas. 2004 ilmusid neil 2 suurt lugu Lets Get It Started ja Hey Mama. Jätkuvalt püsis pildil ka Avril Lavigne, kelle Nobody's Home ja My Happy Ending tegid edetabelites ilma. Nelly Furtado seikles samuti aeg-ajalt eetrites oma jalgpalli Euroopa meistrivõistluste tunnuslauluga Forca.

Huvitav fakt: Täpselt nagu eelmine kord Shakiraga, on mul ka seekord üks kuulus naislaulja teieni tuua, kelle lood ei ole mulle kunagi liiga palju meeldinud. Selleks on Kylie Minogue. Küll aga on tal 1 lugu, mille kohta ma võin öelda, et see tõesti meeldib mulle. Selleks on tema 2004 aasta hitt Red Blooded Woman.

Uusi tulijaid oli ka omajagu. Anastacia oli varasemalt lugusid teinud, kuid ükski polnud nii kuulus ja võimas kui Left Outside Alone. Ka Maroon 5 oli varem ühe singli avaldanud, kuid nende läbimurre toimus aastal 2004 kui neil ilmusid lood This Love ja She Will Be Loved.

Sellest aastast on mul 3 one hit wonderit välja tuua. Kõige vähemkuulsam neist ehk Keane väga mõnusa meloodiaga lugu Everybody’s Changing. Teisel kohal oleks üks väga kuulus lugu, mida on lausa üllatav liigitada ühe hiti imede hulka: The Reason. Kuid mis saaks sellest veel suurem olla? Eks ikka see lugu, milleta ei saanud 2004 aastal kuhugi minna: O-Zone ning Dragostea Din Tei.

2005 oli võrdlemisi vaikne aasta. Popmuusikas mingeid suuri muutusi ei toimunud. Oma uue albumiga tuli välja The Black Eyed Peas, millelt ilmusid singlid Don’t Phunk With My Heart ja Don’t Lie. Tuttavatest nimedest püsisid pildil veel Sean Paul, kelle lugu We Be Burnin on ilmselt minu lemmiklugu temalt ning sama võib öelda ka Gorillaze loo Feel Good Inc kohta.

Uusi tulijaid oli sel aastal omajagu. Pussycat Dolls ilmus areenile looga Don’t Cha ning Rihanna tegi sama looga Pon De Replay. Ameerika esimese talendisaate võitja Kelly Clarksoni jaoks oli see ka hea aasta, vallutades tabeleid 2 looga: Behind These Hazel Eyes ja Because of You.

Samal ajal ilmusid pildile ka 3 meest, kelle edukaim aasta oligi 2005 ning kes ei ole pärast seda enam nii palju inimeste mõtetes olnud. Daniel Powteri lugu Bad Day on tüüpiline one hit wonder. Rob Thomas on aga mees, kes on põhikohaga Matchbox 20 laulja, kuid proovis kätt soolokarjääris. Tema lood Lonely No More ja This Is How A Heart Breaks ei saavutanud suurt kuulsust, kuid minule sümpatiseerisid väga. Rob on viimastel aastatel rohkem laulukirjutamisele pühendunud. Kolmas mees on James Blunt, kelle lugu You’re Beautiful oli 2005 aasta vast suurim hitt. Tema karjäär jätkus veel mõne aasta, kuid on nüüdseks võrdlemisi ära hääbunud.

2005 aasta hakkas räppmuusika vaikselt suurelt pildilt ära vajuma. Eminem üritas ennast taastada tõsisemate lugudega nagu When I’m Gone, Mockingbird ja Like Toy Soldiers. Naistest püsisid veel pinnal Missy Elliot ja Ciara, kelle Lose Control on väga aktiivse biidiga lugu, mis alati tõmbab käima.

Rokkmuusikas olid pildil Green Day looga Holiday, Nickelback looga Photograph ning uue tulijana Fall Out Boy väga omapärase pealkirja ning videoga Sugar We’re Going Down. 2005 algas vaikselt minu tõus raskema roki maastikule. Sel aastal ma avastasin tänu TV3 “Hoia ja Keela” saatele, mis on minuni mitu huvitavat artisti toonud, sellise bändi nagu System Of A Down. Esimesena kuulsin ma lugu Question, mis tekitas enda omanäolisusega minus huvi. Mitte palju hiljem hakkas juba MTV laskma lugu Hypnotize ning the rest is history. Siis ma avastasin ka mitmed selle bändi vanemad lood nagu näiteks Chop Suey, mis juba ühe eelnevas postituses läbi käis.

Igakordses Eurovisiooni segmendis toome seekord välja 2 võitjat ning 2 muidu lahedat esitust. 2004 võitis Ruslana oma energilise looga Wild Dances. 2005 oli värvikam aasta, kus võitjaks tuli Kreeka lugu My Number One, kuid minule jäid meelde veel 2 esitust: norralaste glamrock In My Dreams ning Moldova rokkiv vanaema Boonika Bate Doba.

Paari sõnaga kokkuvõttes, siis 2004 oli hea aasta muusikas, kus rokk ja räpp olid tugevalt pildil ning kolmas suur žanr, mis esile tõusis, oli rnb (popmuusika on alati pildil, seda ei pea eraldi välja tooma). 2005 hakkas aga räpp hääbuma ning rokk muutus vaid tugevamaks. Sellest ka minu järgmine postitus uuel aastal, mis räägib sellest, kui sügavale rokkmuusikasse ma läksin, kuid samas ka 2006 aasta suurtest popmuusika nimedest.