Ma ei tea kas asi on minus ning faktis, et Sky+ on mu kõrvu paitanud juba 1,5 kuud jutti, aga olukord mainstream popmuusikas on hetkel ikka jõhkras madalseisus. 90% lugudest kannatavad täpselt sama probleemi käes: nad on igavad. Lood on tehtud nii ühe malli järgi, et neis puudub omapära, neis puudub meeldejäävus ja kaasahaaravus, tihtipeale ka energia. Vanasti (loe: 5-10a tagasi) olid poplood palju kindlamate ja kaasahaaravamate biitidega. Tänapäeval on kõik nii ära töödeldud, et muusikat selle müra vahelt on raske leida.
Võtame näiteks ette Sky+ Top 20. Eelmises postituses välja toodud Drake “One Dance” on ka siin esindatud ja jätkuvalt väga igav. Pinki “Just Like Fire” on tulest nii kaugel kui võimalik, sest see jätab mind jääkülmaks. Robin Schulzi “Heatwave” meeldis mulle vist 5 kuulamist, sealt alates on see väga igavaks läinud. Näete juba seost? Igav, igav, igav. Meloodiad on igavad, sõnad on igavad, biidid on igavad. Ja nii loost-loosse. Enrique – igav, Adele – igav, Frans – jumal tänatud, et sa hakkad ära kaduma. Kui ülejäänud lood on passiivselt halvad, siis “If I Were Sorry” nii agressiivselt halb, et sellest võiks lausa omaette sissekande teha.
Kahjuks ei ole see vaid välismaalaste viga. Ka kodumaised tegijad lasevad hetkel liugu. Shanoni “Suvi kestab veel” on väga halb, Oti safiir toob une peale, Jüri “Nii või Naa” pole nimevääriline, sest ta on vaid üht – igav. Beyond Beyondi lugu oli ka paar korda täitsa okei, kuid viskas väga kiirelt üle.
Õnneks paistab tunnelis ka veidi valgust. Häid lugusid on alati, kuid praegusel hetkel saan ma head mainstream lood kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja seda on lubamatult vähe. Pole üllatuseks, et Alan Walkeri “Sing Me To Sleep” on juba kindlustanud kõrge koha aastalõpu edetabelis. Sama on teinud ka Mike Posner oma looga “I Took A Pill In Ibiza”. Talutavad on ka “Don’t Let Me Down” Chainsmokersi esituses ja Soome nooruki Alex Mattsoni “Reason To Forget You”. Bebe Rexha “No Broken Hearts” on ka hea vaheldus, kuid väljaspool neid 5 lugu ma pigem vahetaks raadiot.
Olukorra muudab halvemaks ka fakt, et meil on alternatiivide puudus. Rokk on surnud (vähemalt mainstreamis) ja räpi on kliinilises koomas. Isegi rnb on kadunud. Seega… ainus “alternatiiv” on raskem EDM. Ja seetõttu ma kuulangi autos olles pigem NRJ või Powerit. Kuigi siinkohal pean ütlema, et Power on ka aastatega üha pehmemaks läinud. Aga vaheldus seegi tavalisele mainstream pasale.
Kõik see on muidugi minu isiklik seisukoht. Paljud teist ei pruugi nii arvata, kuid mind täitsa huvitaks, mida teised tavalised raadiokuulajad asjast arvavad. Andke teada, mida teie praegusest popmuusikast arvate?
No comments:
Post a Comment