Miks ma sellisest teemast üldse kirjutan? Aga selleks pühapäevamõtted ongi. Nägin Jennifer Lopezi ja Iggy Azalea uut ühist lugu “Booty”. Nagu nimi juba vihjab, räägib see lugu tagumikust. Selleks tuli võtta muusikamaailma 2 kõige suuremat valget tagumikku. J.Lo siis esindab nö vanakooli ja Iggy uut põlvkonda. Kummal siis suurem on? Raske öelda, mõlemad on väga kenad.
Aga millal see suurushullustus taas moodi tuli? Vahepealsetel aastatel ei hakanud videotes tagumikukeerutamine väga silma, kuid nüüd mõni aeg tagasi kui twerkimine asjaks sai, tulid ka suured kannid pildile tagasi. Ja tundub, et inimestele läheb see peale, sest kõige suurem ahter tegi 24h YouTube vaatamiste rekordi. Jutt käib loomulikult Nicki Minaji “Anaconda” videost. Tema tagumik on küll kunstlikult suuremaks tehtud kui ta on. Mul puudub info, aga ma arvan, et Jenniferi oma on loomulik. Iggy kohta on erinevaid jutte käinud, sest nii peenikese keha kohta on tal meeletult suur taguots.
Igatahes, kuhu ma selle jutuga tahan välja jõuda. Ma ei teagi täpselt. Võib-olla küsimuseni, et kas kusagil on ka piir? Ma arvan, et sarnaselt suurte rindadega on see teema, et kusagil tuleb piir, mil asi on proportsioonist nii väljas, et seda on jube vaadata. Asi on muidugi täielikult maitses ning nagu ma olen ka varem öelnud, Ameerikas on see hoopis teine kui meil siin Euroopas, aga antud näidete põhjal on mu seisukoht lihtne. Jen ja Iggy näevad väga kuumad välja, Nicki aga kohutav. Ma arvan, et tema kahjuks räägib see, et tema juures on kõik võlts. Jennifer on enamvähem selline juba algusaastatest saati olnud.
Tehes kõigest sellest ühe mõistliku kokkuvõtte, siis minu silmis võib iga asi töötada, kui ta tervikuga kokku sobib. Sellist ühtset loogikat ei ole, mis on ilus ja mis mitte. Naine võib väga kena välja näha ka ilma erilise taguseta, aga halb reaalsus on see, et selle olemasolu on alati pluss.
No comments:
Post a Comment