Eesti Muusikaauhinnad 2014

Eelmisel nädalavahetusel toimus Ameerikas Grammy’de jagamine, kuid kuna see on väga teiselpool-laht-teema, siis ma ei hakka neid võitjaid siin lahkama. Küll aga leidis aset just Eesti Muusikaauhindade gala ning jagaks siinkohal värskeid muljeid. Mul jäi küll esimene pooltund sellest üritusest nägemata, kuid võitjad sai pärast ikkagi teada. Show ja ülesehitus ise olid Eesti kohta täitsa okeid. Väga suuri ämbreid ei täheldanud. Mis aga puutub võitjatesse, siis nagu näha, on kohalike muusikaliste suurürituste eestvedajad, nimetagem neid siinkohal ühise nimega R2, jätkuvalt oma onupojapoliitikat rakendamas. Auhinnad jagatakse omadele laiali ning rahvas muudkui vaadaku ja plaksutagu. Ma ütlen siinkohal ära, et ma ei kuula Raadio 2-e ning ei ole paljude järgnevate artistide loominguga väga kursis, kuid mingi ülevaade ja arvamus mul asjast siiski on.
Ma ei teagi kust alustada. Võtame siis ette näiteks HU? ja Leslie Da Bassi. Tegu on nii hinnatud artistidega (Raadio 2-s), et auhindu jagatakse neile igal aastal ja mitmuses. HU? ei ole mulle kunagi meeldinud. Ma tunnistan, et muusikaliselt ei ole neil väga viga, kuid laulud on neil alati olnud lüüriliselt nii idiootsed, et ma ei suuda neid lihtsalt kuulata. Leslie kohta ma ei saa väga midagi öelda, sest ma ei ole ühtegi tema lugu otseselt kuulanud, kuid see näitab taaskord, et aasta meesartisti tiitel läks küll „musta auku“. (Kuulasin just „War In My Head“, ei midagi erilist.)
Ma ei tea miks, aga alati peab Eestis orbiidil olema üks kõrtsimuusika artist, kes kõikvõimalikest kohtadest tiitleid kogub. Aastaid tagasi oli selleks Toomas Anni, siis tuli Laur Teär. (Vahepeal käis uudistest läbi ka mingi imeliku nimega mees, kellest ma midagi kuulnud polnud, kuid väidetavalt esines täissaalide ees üle Eesti.) Nüüd on selle lipu üle võtnud Kõrsikud. Kolm paksu istuvad puki otsas ja laulavad sülti. Aasta ansambel ikkagist. Oh jah…
Lennale on vaja ka iga aasta vähemalt üks tiitel anda, sest kes teine neid geneerilisi Lenna lugusid teeb, kus sa ei tee vahet, mil üks algab ja teine lõpeb. Üllatav, et Vaiko Eplik see aasta midagi ei võitnud. Ju ta siis ei teinud miskit eelmisel aastal.
Ja nüüd õhtu naela juurde – aasta parim laul. Ma olin üllatunud juba selle üle, et Winny Puhh top5 hulgas oli, aga ma ei osanud sel hetkel veel halvimat karta. Kui Contra võitja teatavaks tegi, tõusin ma diivanilt püsti ja panin teleka kinni. Ma ei saa öelda, et see mulle hinge oleks läinud, sest need auhinnad on suht teisejärgulised asjad niikuinii, aga ma tundsin, et selle otsusega näidati põhimõtteliselt muusikutele kui ka kõigile, kes seda saadet jälgisid, keskmist sõrme. Oleks tegu olnud rahvahääletusega (kuigi rahvas poleks seda kindlasti valinud), siis ma oleks vähemasti aru saanud, rahvas on loll, ikka juhtub. Aga kui tegu on „asjatundjatest koosneva züriiga“, siis oleks eeldanud mingit loogilist mõtlemist või muusikalist vaistu, aga ju siis on eesti muusika tase lihtsalt nii põhja vajunud, et ei olnud enam kedagi valida. Ma ei saa öelda, et ükski lugu seal nimekirjas kindel võitja minu silmis oleks. Birgiti lugu on so-so, Taukar ja Smilers on sellised raadiolood, mille võit poleks kedagi üllatanud. Kõrsikud jätame siit üldse välja. Aga et just Winny Puhh valiti. Bänd, mille ainus eripära on see, et nad laval lollusi teevad. Kui kõik see show ja efektid välja jätta, mis nende laivesinemistel on, siis jääb alles vaid laul, mis on pehmelt öeldes täielik saast.
Nii palju siis selle aasta auhindadest. Need olid mõned värsked kommentaarid. Kui keegi leiab, et ma olen mõne artisti suhtes ülekohtune, siis palju õnne. See on minu seisukoht.