Muusika läbi minu (1. osa)

Ma üritan teha sellist pikemat seeriat, kus ma meenutan, milline oli muusika läbi minu elu kuni praeguse ajani ning selle käigus välja tuua muusikamaailma arengusuunad ning välja mõelda, kuhu me siit edasi lähme.
Ma ei tea täpselt kui vanalt ma hakkasin muusikat reaalselt kuulama (selles vaatevinklis, et see muusika oli värske ning jäi mulle ka meelde), sest paljud selle aja megahitid jõudsid meieni hiljem ning on püsinud hittidena siiamaani. Uurides natuke 90’date ajalugu, võiksin ma alustada selle dekaadi lõpuaastatest. Võtakski esimesena vaatuse alla ajavahemiku 1997-1999.

Neid aastaid iseloomustavad mitmed muusikastiilid. Esiteks olid sellel ajal moes eurotümakad, mis mulle lapsena vägagi hästi meelde jäid. Sealhulgas on selliseid klassikalisi meloodiaid nagu “Ecuador” , “Angels Crying” ning 3 lugu, mida iga minu aastakäigu inimene teadis siis ja praegu: “Blue” , “Freestyler” ja “Sandstorm”. Lisaks tümakale olid ka tol ajal populaarsed sellised “ajuvabad lood” kui nii võib öelda. Ma mõtlen selle all lugusid nagu “Barbie Girl” ja “Bad Touch”. Siia lähedale lähevad ka lood, mida kriitikud võivad nimetada väga halvaks, aga mis massidele ikkagi meeldivad nagu näiteks Chumbawamba (mida nime) lugu “Tubthumping” ja Hansoni “MMMBop”.

90ndate lõpp tõi muusikamaastikule ka latiinostaarid. Ricky Martin ilmus välja lugudega “Maria” ning “Livin La Vida Loca”. Jennifer Lopez tuli 99. aastal looga “If You Had My Love” ning Enrique kuulus “Bailamos” ilmus ka samal aastal. Soojamaa rütmid vallutasid maailma aga hoopis looga “Mambo nr 5”, mis oli 1999. aastal maailmas üks populaarsemaid lugusid.

Nendel aastatel ilmusid üldsuse ette mitmed tänapäevalgi veel aktuaalsed naislauljad nagu näiteks Britney Spears, kelle “Baby One More Time” vallutas tabeleid lausa mitu aastat pärast 97ndal Ameerikas ilmumist. Lisaks jõudis eelmise milleeniumi lõpus ka Christina Aguilera oma debüütsingli “Genie In A Bottle” avalikustada. Kui veel naiste peal peatuda, siis Gwen Stefani bänd No Doubt oli 97. aasta üks suuremaid nimesid oma looga “Don’t Speak”, mis mõjus ilmselt kui värske õhk kõige selle tümpsu sees. Väga kõrgelt lendas sel ajastul artist nimega Cher, kellest viimasel ajal midagi kuulda pole olnud. "Believe" oli sel ajal väga kuulus lugu.

Aga 90ndate lõpp ei olnud ainult naiste päralt. Mainimata on seni veel selline ajastu ime nagu Backstreet Boys, kelle “Everybody (Backstreet’s Back)” oli 98. aasta üks suuremaid hitte. Järgneval aastal kostitasid nad meid looga “I Want It That Way”.

Jätkates meestega, siis ka rokkmuusika oli tol ajal natuke kõrgemal kohal kui praegu. The Offspring oli üks kuumemaid nimesid oma lõbusate lugudega “Pretty Fly” ning “Why Don’t You Get A Job”. Raskemate žanrite eestkostja oli Metallica looga “Whiskey In A Jar”, mis on peoklassika tänapäevalgi.
Neil aastail ilmus ka paar ülikuulsat filmi, millel on vaat et sama kuulus tunnusmeloodia. Celine Dioni “My Heart Will Go On” ning Aerosmithi “I Don’t Wanna Miss A Thing” vallutasid inimeste südamed nii filmis kui raadios.

90ndate lõpp oli ka see aeg, mil ma hakkasin Eurovisiooni jälgima. Esimene võidulugu, mis mulle meelde jäi, oli Dana Internationali “Diva”.
Ma nüüd ei tea, kas ma neid järgnevaid lugusid kuulsin siis, aga sellest ajast on tulnud ka 2 minu jaoks päris kuulsat meloodiat, milleks on “Bittersweet Symphony” ning “Join Me In Death”.
Viimase välismaise loona toon veel ära sellise lihtsa nimega laulu nagu “Song 2”, mis oli FIFA98 ametlik lugu. Oh neid aegu.

Jättes nüüd kõik need lood korra kõrvale, siis olgem ausad, 90ndatel oli põhirõhk ikkagi kodumaisel loomingul. Enne algklasse ning esimesed kooliaastad möödusid siiski enamasti eesti muusika lainel. Veetes palju aega maal ning võttes osa jaanipäevadest ja muudest suvistest üritustest, kuulsin ma väga palju kodumaist klassikat nii varasemast ajast kui ka tolle aja poplugudest. Vanema klassika all ma pean silmas esitajaid nagu Mati Nuude, Vello Orumets, Anne Veski jms (üle)eelmise generatsiooni tähed. Kui aga rääkida enda ajastu muusikast, siis ma arvan, et minu elu esimene lemmiklugu oli Terminaator – Juulikuu Lumi. Üks teine selle ajastu megahitt, mis mulle igavesti meeldima jääb on Black Velveti 17. Nagu sellest videost ehk meenub oli tol ajal väga populaarne selline saade nagu 7 Vaprat. Ma mäletan, et ma jälgisin seda väga usinalt. Sealt saatest tuli nii mõnigi suur hitt nagu nt Kõnõtraat ja Lilleke Rohus. 90ndate lõpp oli Eestis väga viljaks aeg lugudele, mis tänapäeval lähevad kategooriasse “Nii halb, et see on hea”. Sinna alla kuuluvad lood sellistelt artistidelt nagu Caater, N-Euro ja Push Up. 90ndate lõpuga seostub ka Smilersi ja 2 Quick Starti esiletõus. Lisaks tulid pildile Koit Toome ansamblis Code One ning Rumal Noorkuu, kes ajapikku muutis oma nime lihtsalt Noorkuuks. Ja 90ndad oli ka seepärast huvitav aeg, et Mihkel Raud oli pikkade juustega kauboi, kes laulis. Nali naljaks, aga eelmise milleeniumi lõpp oli muusikas üks huvitav ja lahe aeg. Tehti lihtsaid lugusid, mis läksid rahvale peale ning on jäänud sellega ka nende mälestustesse.