Milleeniumivahetus üle elatud, hakkasid kahetuhandendad. Neil kahel aastal ma veel täiesti muusikas sees polnud. Pakuks, et see tuleb järgmise vahemikuga, aga ka neil aastail ilmus palju suuri hitte, mida sai nii MTV kui ka VIVA pealt vaadatud. Uskuge või mitte, aga MTV lasi kunagi muusikat ka. Seal eksisteeris isegi selline saade nagu Euro top 20, kus iga nädal lasti suurimaid hitte.
Mis iseloomustab uue tuhande algust?
Võrreldes eelmise sajandiga, kadusid pildilt mitmed poistebändid ning ilma hakkasid tegema sooloartistid. Kusjuures paljud neist sooloartistidest kasvasid välja just bändidest. Näiteks Robbie Williams, kes oli kord Take Thati liige, hakkas endale nime tegema just sel ajal. Tema suurimad hitid olid Rock DJ ja Kids, mis esitati koos Kylie Minoguega, kes samuti sooloartistina ilma tegi, eriti looga Can’t Get You Out Of My Head. Püsides paaride lainel, siis Jennifer Lopez, olles küll Marc Anthonyga ammused sõbrad, jõudis enne temaga abiellumist läbi käia mitme kuulsa mehe külje all, näiteks P. Diddy ja Ben Affleck. Seda võimaldas ilmselt tema edukas muusikukarjäär, mille headeks näideteks on eelmise dekaadi algul ilmunud lood Love Don’t Cost A Thing ja Ain’t It Funny. Marc aga sai ka sel ajal ühe suure hiti valmis, mis on minu teadvuses keerelnud väga pikka aega – You Sang To Me. Tal on olnud veel rohkem-vähem kuulsamaid hitte, kuid see jääb minu jaoks alatiseks tema parimaks.
3 uut naisartisti ilmusid neil aastatel avalikkuse ette. Nelly Furtado on üks neist, kes mulle algusest saati meeldinud on ning ilmselt ka jääb. I’m Like A Bird oli tema suur läbimurdesingel, mis võlus inimesi oma lihtsusega. Teine neiu oli vähe äkilisem loomuga – P!nk. Tema Get The Party Started oli üks suuremaid hitte neil aastail. Kolmas on Shakira, kelle megahitt Whenever Wherever oli üks esimesi lugusid, millest ma tean, et hakati hoogsalt paroodiaid tegema.
Uus sajand aga vanad tavad. Mitte kõik ei muutunud uue tuhande saabumisega. Ikka veel ilmus one-hit-wonder naljamehi nagu näiteks Baha Men ja kurikuulus Who Let The Dogs Out. See lugu oli ikka igal pool. Veel üks kuulus tantsumeloodia oli Safri Duo Played-A-Live. Täieliku naljaloo rubriiki läheb aga Afromani Because I Got High. Ma ei ole kindel kui väga ma sel ajal seda lugu mõistsin, aga naljakas oli teda kuulata siiski. Ka No Doubt jätkas oma tegevust ning nende ilmselt kuulsaim lugu üldse oli 2001. aastal ilmunud Hey Baby.
Vaadates palju Euroopa muusikakanaleid, jäid mulle meelde ka sellised lood, mida kõik lugejad ehk ei teagi. Esimese näitena prantsuse lauljatar Alizee lugu Moi Lolita. Teiseks Rootsi lauljatari Titiyo lugu Come Along, mida arvaks, et teavad rohkemad, aga võib-olla on see ainult minu mälestustes olnud pikki aastaid (nüüd hiljem vaadates on väline sarnasus Loreeniga päris suur).
Poiste- ja tüdrukutebändid polnud aga siiki täiesti kadunud. Westlife lugu Uptown Girl meenub mulle sellest ajast ning Destinys Childi Survivor oli üks dekaadi alguse lahedamaid lugusid oma hoogsuse ja aktiivse meloodia tõttu. Uue bändina ilmus (küll vaid paariks aastaks) Atomic Kitten, kelle esimene suurem hitt oli Whole Again.
Popmuusika ei olnud aga kõik, mis sel ajal “popp” oli. Aastail 2000-2001 ilmus mitu väga ikoonilist lugu nii rokk- kui ka räppmuusika vallas. Rokilippu hoidis kõrgel Bon Jovi oma hitiga It’s My Life, mida mulle meeldib praegugi aeg-ajalt YouTubest kuulata, kui nostalgiahood tulevad. Kas just vastand, aga Limp Bizkit ei ole kunagi rokifännide poolt eriti hinnatud olnud. Nende ainus suur hitt Rollin on aga iga inimese kõrvu puudutanud ning paljud on selle taktis end liigutanud. Veel üks bänd, keda inimesed tunduvad räigelt vihkavat on Nickelback, aga ma võin julgelt väita, et mulle nad meeldivad. Eriti nende varasem kraam. How You Remind Me oli nende esimene lugu, mis mulle meelde jäi. Selline rokk-räpp segu, kui seda üritada mingisse žanrisse panna, oli Gorillaz ning nende läbimurdesingel Clint Eastwood. Mulle ei ole kunagi see bänd eriti meeldinud, kuid see lugu oli suur ning video jäi mulle meelde.
Järgmised lood ilmusid aastal 2001, kuid ma kahtlen, et ma neid juba siis kuulasin. Küll aga on nad mulle lähedased ning väga meeltmööda. System Of A Down on mulle alati meeldinud, kuigi ma vist avastasin nad enda jaoks alles kusagil 2004-2005 paiku. Chop Suey on aga üks nende ikoonilisemaid lugusid, mida on alati hea kuulata. Järgmised 2 bändi on taas one-hit-wonderid. Alien Ant Farm sai kuulsaks Michael Jacksoni loo Smooth Criminal kaveriga ning Wheatus’e ainuke hitt on filmi “Loser” soundtrack Teenage Dirtbag.
Aasta 2000 oli ilmselt esimene, mille Eurovisiooni ma täielikult mäletan. Meid esindas siis Ines looga Once In A Lifetime, mis minu jaoks on teisena kõige parem eurolugu, mis meil kunagi olnud. Järgneval aastal juhtunut teavad kõik. Tanel Padar ja Dave Benton tõid meile koju võidu looga Everybody, mis ei ole halb lugu, aga minu jaoks ehk kolmanda koha vääriline. Lisaks oli 2001 aasta võit seda üllatavam, arvestades kui hea lugu oli Kreekal. I Would Die For You on loona parem, kuid live esitus oli närviline ning igav. See oli ilmselt meie võidu võti.
Aastal 2000 ilmus üks väga võimas album – Marshall Mathers LP. Eminem on minu silmis parim räppar ning sellelt albumilt on tulnud mitu suurt hitti. Real Slim Shady näitas tema humoorikamat külge, kuid enamus lugudest olid tõsisemad nagu näiteks Stan ning The Way I Am. Ma ei ole 100% kindel, aga ma arvan, et Eminemi ma hakkasin kuulama kusagil 2001-2002 vahemikus. Sellest aga rohkem järgmises postituses.
2001 aasta tähtsaim album minu jaoks oli Linkin Parki Hybrid Theory. Seda küll tagantjärgi. Ma avastasin Linkin Parki alles 2003. aastal, kuid sellelt plaadilt tulid mitmed minu tulevased lemmikud. Crawling ja In The End olid mõlemad mõnusad meloodilised rokklood, kuid võib-olla üllatuslikult on minu läbi aegade lemmik Linkin Parki lugu hoopis võrdlemisi vähem tuntud Papercut. Miks? Selgust sellele annab ilmselt minu järgmine postitus, kus ma räägin oma esimestest suurematest lemmikutest ning need ei tulnud teps mitte rokkmuusika vallast.
No comments:
Post a Comment